Ajalehes Postimees artikkel noore naise, Liina Maria, insuldikogemusest ja taastumisteekonnast.
Noor rõõmsameelne naine Liina Maria võiks olla eeskujuks paljudele – nii tervetele kui tervisega kimpus olevatele inimestele. Nii noortele kui ka vanemaealistele. Temast õhkub positiivsust, avatust ja rõõmsameelsust.
Teadmata tema haigusest, mõni aeg tagasi läbipõetud insuldist, ei usuks me, et tegu võib olla elu nimel rasket võitlust pidanud noore naisega. Tõsi, insult on jätnud jälje Maria liikumisele, kuid ta teeb igapäevaselt tööd selle nimel, et tervist tagasi saada.
Kas pärast insulti pöördus senine elu pea peale?
"Jah, esimesel aastal pärast insulti oli kõige raskem. Mulle tundus, et inimesed ei võta mind enam omaks ning ma ise ei suutnud tol hetkel olukorraga üldse leppida."
Olid sul insuldi riskitegurid - kõrge vererõhk, kõrge veresuhkur, suitsetamine?
"Ei, eelnevalt polnud mul selliseid riskitegureid."
Kui kiiresti sa abi said? Kes sind abistas?
"Abi saamiseks kulus tükk aega. Ma polnud kodus. Kahjuks insuldi tõttu ei mäleta ma juhtunut. Arstidelt kuulsin, et vedelesin pikka aega abita, kuni mu tuttav kiirabi kutsus."
Kuidas reageerisid diagnoosile “insult” ? Ja mida sa sellest haigusest teadsid?
"Ma ei teadnud insuldist midagi. Minu jaoks oli insult kui haigus täiesti võõras."
Mis aitab sind olla aktiivne noor inimene? Mis annab energiat?
"Kaks aastat pärast õnnetust hakkasin naiste Maijooksudel osalema. Seejärel otsisin uusi väljakutseid, aktiivseid treenimise võimalusi oma taastusravile lisaks. Mitu aastat käisin poksimas, kuniks mu treener sai ise insuldi. Kahjuks tunnen, et pärast seda ei taha ta mind enam nii palju treenida kui varem."
Mis aitas sind kõige enam taastumisel? Mida oleks veel vaja?
"Mind aitas kõige enam pere toetus. Olin täielikus teadmatuses. Vaja oleks riigipoolset toetust ja suunamist. Insuldihaiget ja lähedasi peab motiveerima. Oluline on seada eesmärgid taastumiseks ja edasiseks eluks. Nimekiri on pikk, mida kõike oleks vaja."
Mida soovitaksid insuldi saanud noorele inimesele?
"Soovitan alustada ja regulaarselt jätkata erinevate treeningutega. Alustada käimise ja koduste harjutustega. Päevaplaani tegemine tuleb kasuks, et liikumisest tekiks igapäevane rutiin. Vahel peab end sundima. Elus peavad olema seatud omad eesmärgid, siis on lihtsam treenida. Mina käin erinevatel jooksuüritustel nagu Maijooks ja Tallinna Sügisjooks. Insuldiga koos olen lõpetanud nii kutsekooli kui ka ülikooli."
Milliseid abivahendeid ja sotsiaalseid tagatisi oled kasutanud?
"Minu esimesteks abivahenditeks esimesel insuldiaastal olid kargud ja kepp. Olen kasutanud rehabilitatsiooniteenust. Füsioteraapiast on palju abi olnud. Väga oluline on puue fikseerida ja vormistada. Noor inimene ei taha end aga kehvas füüsilises vormis näidata, mis on loomulik."
Kas sul on fikseeritud ka puue? Kas see on olnud sinu jaoks keeruline?
"Jah, mul on puue ja osaline töövõimetus. See on olnud aeganõudev protsess. Enda kehva tervislikku seisukorda peab ametnikele pidevalt tõestama, sest muidu ohustab nii puude, töövõimetuse kui ka toetuse tingimuste muutmine või äravõtmine."
Kas haridus-ja kultuuriasutused on sinu jaoks olnud piisavalt ligipääsetavad? Mida oleks vaja veel teha, et neisse paremini pääseda?
"Praegu on minu jaoks ligipääsetavad ka juba treppidega asutused. Kuid ebamugavust tekitavad ilma käsipuuta trepid. Avalikud asutused peaksid arvestama puuetega inimestega ning olema huvitatud ligipääsu tekitamisest, mis on üks elemenntaarsest inimõigusest."
Millest oled pidanud loobuma oma haiguse või puude tõttu?
"Liikumispuude tõttu ma ei saa autot juhtida. Ma igatsen rattaga sõitmist ja jooksmist, mida ma enam teha ei suuda."
On mõni tegevus, asi, hobi või kohtumine, milleni jõudsid tänu sellele, et haigestusid insulti?
"Soov saada paremasse füüsilisse vormi ning naasta igapäevategevuste juurde viis mind regulaarselt jooksuüritustel osalemiseni. Ka poksimiseni jõudsin selleks, et paremini taastuda."
Mida oleks vaja teha insuldihaige elukvaliteedi parandamiseks? Mida ootaksid või millest oled unistanud?
"Et end paremini tunda, tahan ma rohkem treenida. Osalise tõõvõimega ning puudetoetusega on üksi väga-väga raske ära elada ning oma eesmärke taastumisel ellu viia. Unistan normaalsest elukvaliteedist ja toimetulekust ning täisväärtuslikust elust."
Milliseid teenuseid oled saanud või ootaksid kohalikult omavalitsuselt?
"Varem sain kasutada invataksot, aga enam mitte, sest ma kõndivat liiga hästi. See teenus pole mulle mõeldud. Ratastooli olemasolu tagab näiteks invatakso teenuse kättesaadavuse, kuigi ka mul on käimisega tõsised raskused. Ühelt poolt tahan ma saada küll füüsiliselt täisväärtuslikumaks, kuid aega kulub kohalejõudmiseks rohkem ja mu elukvaliteet kannatab."
Ajaleht Postimees/Tervis 31.05.22
Intervjueeris M. Levo, Eesti Insuldisepatsientide Selts